Jaapanis on palju raamatute ja filmide tegelaskujudel põhinevaid tooteid ehk niinimetatud tegelas-tooteid (character product). Walt Disney karupoeg Puhhi või Miki-Hiire pildiga kontoritarbed ning võtmehoidjad on küllap igale eestlaselegi tuttavad. Jaapani tegelas-toode, Kitty-chani nimeline kassike on kuuldavasti populaarne kogu Kagu-Aasia regioonis. Eesti naaberriigis Soomes on saadaval palju Tove Janssoni tegelaskujudega niinimetatud "muumi-tooteid", mida müüakse lausa spetsiaalsetes poodides ning mis on jaapani turistide seas väga populaarsed. Soomes käies ostan minagi alati mõne muumi-toote kingituseks koju kaasa.
Erinevalt Jaapanist ja Soomest puudub Eestil oma tegelas-toode. Miks? Põhjusi võib olla mitmeid, kuid määrav on ilmselt asjaolu, et eesti lastekirjanduse- ja animafilmitegelasi välismaal ei tunta.
Paljudele jaapanlastele meenub seoses Soomega kohe Muumitroll, seoses Rootsiga Pipi Pikksukk. Seetõttu tekkis mul mõte — oleks ju tore, kui ka eestlastel oleks niisugune tegelaskuju, kes välismaalastel Eestiga seostuks. Mulle tundub, et just Sipsikust võiks saada "eesti Muumitroll".
Mu esmatutvus Sipsikuga toimus 1996. aasta paiku. Täpsemalt öeldes nägin siis Tallinnas müügil Sipsiku nukku. Sama nukku müüakse praegugi suveniirina Raekoja platsi äärses nukupoes. Raamatu-Sipsikuga tutvusin natuke hiljem. Niisiis: kõigepealt hakkas mulle meeldima nukk, siis ostsin raamatu, lugesin seda, vaatasin pilte — ning Sipsik hakkas mulle järjest rohkem ja rohkem meeldima.
Sipsik sobiks Eestit esindava tegelaskujuna debüteerima Jaapanis, kuna ta vastab järgmisele kolmele tingimusele:
Teiste kandidaatidena kaalusin veel ka Pille-Riini, Naksitralle ja Pokusid. Pille-Riin osutus sobimatuks seetõttu, et ta on lihtsalt üks väike eesti tüdruk, kel erinevalt Pipist puuduvad silmatorkavad iseloomulikud tunnused. Keeruline on kujutada Pille-Riini pildil nii, et igaüks ta ära tunneks. Naksitrallid on küll eestlastele hästi tuntud, kuid miinuseks osutub siin see, et jaapanlaste meelest ei ole nad välimuselt nii armsad kui Sipsik. Pokudel on selgelt äratuntav välimus ja nad on ka jaapanlaste meelest armsad, kuid nad on alles 90ndate alguses loodud uued tegelaskujud ja pole eri põlvkondade seas ehk nii üldiselt tuntud. Ja veel — kuna nad moodustavad ühtse pere, siis oleks üks tegelaskuju raskesti haaratav. Seetõttu ei jäägi peale Sipsiku kedagi üle.
Nii Pille-Riini kui Sipsiku tegelaskujud on loodud 1960ndate algul. Kuid oluliseks erinevuseks on, et järgneva 40 aasta jooksul on Pille-Riini lugusid illustreerinud erinevad kunstnikud, samal ajal kui Sipsikut on piltidel kujutanud vaid Edgar Valter. Kui jälgida, mil moel ja millisena Sipsik sündis, siis näeme, et illustraator on raamatus leiduvate Sipsiku kirjelduste põhjal andnud nukule lõpliku kuju oma käe järgi. Järelikult — kui Sipsikut, nagu Pille-Riini, oleksid kujutanud mitmed illustraatorid, siis tuntaks täna küllap igasuguse välimusega Sipsikuid. Ühe ja sama illustraatori, Edgar Valteri poolt 40 aasta jooksul jätkuvalt kujutatud Sipsik on kahel korral (1978 ja 1987) läbi teinud võrdlemisi silmatorkava välise muutuse, kuid võib öelda, et peamised tunnused on säilinud peaaegu muutumatult.*)
*) Sipsiku välimuse muutumist illustratsioonidel alates 1962. aastast on võimalik jälgida minu koduleheküljel http://homepage2.nifty.com/kmatsum/sipsik/valter/Sipsik_kaantel.html. Minu koostatud Eesti võrguleheküljel leiate selle "Sipsiku kodulehekülje" nime alt. Kuna lehekülg on nii jaapani kui ka eesti keeles, siis saavad kõik huvilised sellega soovi korral tutvuda.
Põhjuseks, miks Sipsik Tallinna suveniiripoodides hästi müüb, on just asjaolu, et Sipsiku imidž on 40 aasta jooksul erinevate põlvkondade seas kinnistunud peaaegu muutumatul kujul. Raamatute puhul, mille lugejaiks on lapsed, mängivad jutustuse väärtustamisel otsustavat rolli illustratsioonid. Juhul kui raamat sünnib kirjaniku ja illustraatori ühistööna, toimub see harilikult sellises ajalises järjestuses, et kõigepealt kirjutatakse jutustus ja seejärel joonistatakse pildid. Kuid pole sugugi ebatavaline, et kui raamat ükskord välja antakse, saavad joonistatud tegelased omaette elu ning hakkavad jutustust kõrvale jättes lugejate kujutlustes iseseisvalt tegutsema. Nii võib selliste tegelaste imidž aja jooksul algupärasest jutustusest üsnagi sõltumatuks kujuneda.
Muumid näiteks said Jaapanis populaarseks mitte Tove Janssoni originaalloomingu põhjal, vaid hoopis 1980ndatel Jaapanis loodud laste teleseriaali "Lõbus muumipere" kaudu. Selle seriaali muumidest tegelaskujud on Tove Janssoni illustratsioonidel kujutatutest küllalt erinevad, ent praegu tuntakse teleanimatsiooni-muumide välimust palju paremini kui originaalide oma. Muumivideod on levinud üle kogu maailma, kaasa arvatud Soome, ja enamik muumitooteid valmistatakse tänapäeval jaapanlaste joonistatud muumi-tegelaskujude väljanägemise kohaselt. Jaapani muumi-fännidele on lisandunud põlvkond, kes ei ole lugenud Tove Janssoni algteose tõlget ega ole isegi näinud teleanimatsiooni.
Ka Sipsiku-nukku võiks ehk juba vaadata kui illustratsiooni-Sipsikut, kes on end jutustuse tekstist välja libistanud ja oma rada käima hakanud.
Muide, “Sipsikut” lugedes leidsin üsna hingeminevaid kohti 1960. aastate eestlaste eluolu ja mõtlemisviisi kohta, mis väärivad tähelepanu. Näiteks peegeldas raamat asjaolu, et eestlased ei saanud tol ajal vabalt reisida. Sipsiku sõiduvahendid piirdusid taksoga, parimal juhul läks ta mängulaevaga merele ning unistas reisist kuule. Teen siinkohal ettepaneku, et keegi võiks kadunud Eno Raua tööd jätkata — miks mitte kirjutada näiteks sellest, kuidas Sipsik läheb tiiburiga sõitma ja imestab soomlaste alkoholilembuse üle, või sellest, kuidas Sipsik lennukiga Jaapanisse lendab ja seal koos jaapani lastega seikleb. Muumid kui lastele mõeldud tegelased on lähedaseks saanud mitte ainult tänu Tove Janssoni jutustusele, vaid ka tänu sellele, et neist on tehtud animatsioone, pildiraamatuid ja värvimisraamatuid. Ma arvan, et ka Sipsikule võiks samasugused võimalused anda.
Ja veel: seda esseed kirjutan ma oma sülearvutiga, mille ekraanile ilmub kohe pärast sisse lülitamist Sipsiku ja Anu pilt. Ma mõtlen praegu, et küll oleks tore, kui oleks olemas ka Sipsiku pildiga hiire-alus!
Jaapani keelest tõlkinud Janne Sakla