| Kodumaa |
|---|
|
Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale ja Munamäe metsalt, murult käib lahke Soome lahele? |
Welche Dinge sind es, die der Nachwelt eine entschiedene Volksthümlichkeit, eine charaktervolle Zeit verkünden? Wo das deutlich geschriebene Wort der Geschichte fehlt, thun es Ueberreste der Baukunst und der Dichtkunst, die auf uns gekommen, und Dinge verschiedener Art, die in den Schooß der Erde versenkt wurden oder durch Zufall dahin geriethen, und die der Zufall wieder oder die Neugier an Licht bringt. Welches Alterthum hatten die Esten? Hat denn das estnische Volk kein Denkmal, das uns Kunde über seine Vergangenheit giebt? Die vandalisirenden Eroberer zerstörten das Alte spurlos, und vergebens frägt man ihre spärlichen schriftlichen Urkunden, wie es hier war, ehe es wurde, wie es ist. Ueberreste der Baukunst sind nicht auf uns gekommen, denn Städte und Bauwerke mußten wohl zuerst und vorzugsweise dem Zerstörungseifer als Opfer fallen, oder den Zwingburgen der Eroberer zum Material dienen. Geschriebene Dichterwerke der Vorzeit hat das Estenvolk nicht vorzuweisen, und die im Schooß der heimatlichen Erde in Menge ruhenden Alterthümer schreibt Geschichtskritik und Chemie Fremdlingen zu, die gelegentlich unsere Küsten und Straßen besuchten.
Aber abgesehen davon, daß Nothwendigkeit und dringendes Bedürfniß die Bauwerke des Nordens baute, — abgesehen davon, daß Dichterwerke in Liedern und Sagen sich durch ein Jahrtausend im Munde des Volkes erhalten haben, — abgesehen davon, daß das Estenvolk beim Wiedererwachen zum freieren Bewußtsein die im Schooße der heimatlichen Erde ruhenden Alterthümer seinen Vorältern vindiciren wird, — abgesehen von alle dem müssen wir die Sprache als ein Hauptdenkmal ansehen, das von der unverächtlichen Vergangenheit des Volkes zeugt. Es steht diese leider dahinsterbende Sprache als Ruine eines großen Kustwerkes da. Eine Sprache nenne ich ein Kunstwerk — sie ist es eben so, wie ein jedes andere.
Beim Abschied von Babel bekam ein jedes Volk sein Theil mit, und wollen wir dieses Theil für den rohen Stoff gelten lassen, so schuf nun ein jedes Volk aus diesem Stoff sein Kunstwerk, schöner und minder schön, und dieses Kunstwerk, wie jedes andere, zeugt von der Würdigkeit der Künstler. Und so müssen wir auch, wenn wir in die regelrechteste aller Sprachen, in die estnische tiefer eingehen, uns zurufen: Das Volk, das diese Sprache schuf, hat keine unbedeutende Vorzeit verlebt, auch wenn seine Thaten nicht in die Maculaturregister der Wissenschaft, die sich Weltgeschichte und Weltgericht nennt, einregistrirt sein sollten.
Pääasi aga, kust ühe rahva vaimuharimise järge äratunnukse, on tema keel. Keel on ühe rahva harimise kandja, ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on, kes üht rahvast rahvaks teeb; ta varjab üht lõpmata väge ja pühaust oma sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus. Seepärast võime ka sest, kuidas ühe rahva keel haritud on, kõige paremine rahva enese vaimujärge äratunda. Võtkem sellepärast kuulda, mis kuulus keele-uurija Faehlmann eesti keelest ütleb.
Ta kirjutab [...]:
“Missugused asjad on need, kes järeltuleva põlvedele ühe rahva täieliku iseolemist ja ise-aega kuulutavad? Kus histooria selgest kirjutud sõna puutub, seal teavad ehitamise ja luulemise järele jäänud mälestused, ja mitmesugused asjad, keda maa rüppe maeti ehk kogematal viisil sinna juhtusid, ning kes kogemata jälle pääva ete tulevad. Kuidas oli Eestlaste vana põlv? Kas siis Eestirahval ühtegi mälestust ei ole, mis meile tema möödanikust sõnumeid annaksid? Meie äravõitjad omas tühjakslaastavas tujus hävitasid kõik, mis vana oli, maa pealt suutumast ära, ning ilma-aegu küsime nende kasinaid kirjasi, kuidas siin oli, enne kui sai, nagu ta nüüd on. Ehituse mälestusi ei ole meie aeani ühtegi järele jäänud, sest linnad ja ehituse tööd pidid kül kõige esite ja iseäranis laastamise tujule ohvriks langema, ehk äravõitjate sundimise kantsidele matterialiks saama. Üleskirjutud luuletusi Eestirahva möödanikust meil ka ete ei ole näidata, ning meie kodumaa rüppest hulgakaupa ülesleitud vanadusi katsub histooria kriitik ja heemika teadus võeraste omanduseks mõista, kes aegaealt meie randades ja uulitsate peal kõndimas käinud.
“Aga rääkimata sest, et hädastlikud tarvitused põhjapoolseid ehitusi ülesehitasid, — rääkimata sest, et luuletuse sünnitused ennast lauludes ja ennemuistese juttudes üks aastatuhat otsa alles hoidnud, — rääkimata sest, et Eestirahvas omal uuel ärkamise aeal vaimu priiuse oma kodumaa mulla-põrmus leitud vanadusi oma eesvanemate omanduseks saab tunnistama, — rääkimata sest kõigest, peame oma keelt kõige ülemaks mälestuseks pidama, kes meie rahva põlgamata möödanikust tunnistust annab. See keel seisab nagu ühe suure kunsti-töö vare meie ees. Keelt nimetan ma üheks kunsti tööks — ta on seda niisama hästi, kui iga muu. Paabelist lahkudes sai iga rahvas oma jau kaasa, ja tahame seda jagu toore matteriali aru sisse panna, siis lõi iga rahvas sest toorest matterialist ühe kunsti töö, kas näusa ehk näuta, ning see kunsti töö tunnistab nagu iga seesugune töö oma meistri suurust. Ja nõnda peame ka meie, kui kõige seaduse-korralisema keele, see on oma eesti keele sügavuste sisse tungime, hüüdma: Selle rahva möödanik, kellest see keel loodud, ei ole tühine olnud, kui ka tema teud teaduste paberise sissekorrasse, keda maailma histooriaks ja maailma kohtuks nimetakse, ülesse ei ole tähendud.”
Nõnda õnsa Faehlmanni sõnad. [...] Seesugusel rahval aga, kellel peale tema seitsmesada-aegse vangipõlve veel seesugune keel ja veel seesugused laulud on, nagu naad meie “Kalevipoeas” koku on pandud, — seesugusel rahval, ütlen ma, on tõeste kord ka paremad aead, on üks valguse aeg olnud, kellest aga meie omale enam üht täielist pilti ei või teha. [...] [6.X 1868]
Pääasi, kust ühe rahwa waimuharimise järge äratunnukse, on tema keel. Keel on ühe rahwa harimise kandja ja sellepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on, kes üht rahwast rahwask teeb; ta warjab üht lõpmata wäge ja wõimu enese sees. Keel ja mõistus käiwad käsi käes, sest keel on awalikuks saanud mõistus. Sellepärast wõime ka sest, kui kaunis ühe rahwa keel on ja kui palju teda haritud, kõige paremine äratunda, missuguse waimuharimise järje peal rahwas ise seisab.
Kuulus keele-uurija Faehlmann kirjutab Eesti keelest: “See keel seisab nagu üks suur kunst-töö meie ees. Keelt nimetan ma kunst-tööks — ta on seda niisama hästi, kui iga muu. Paabelist lahkudes sai iga rahwas oma jau kaasa, ja tahame seda jagu toore matteriali aru sisse panna, siis lõi iga rahwas sest toorest matterialist ühe kunst-töö, kas nägusa ehk näuta, ning see kunst-töö tunnistab nagu iga seesugune töö oma meistri suurust. Ja nõnda peame ka meie, kui kõige seaduse-korralisema keele, see on: oma Eesti keele sügawuste sisse tungime, hüüdma: Selle rahwa möödanik, kellest see keel loodud, ei ole tühine olnud, kui ka tema teud teaduste paberi sissekorrasse, keda maailma histooriaks ja maailma kohtuks nimetatakse, ülesse ei ole tähendatud.”
Nõnda õnsa Faehlmanni sõnad. Iga Eesti poeg aga pidagu oma ilusat keelt kalliks, nagu auusa mehe kohus!
Eesti keel vana, aulik ja armas maakeel, see meie tundele ja sagedasti võõragi kõrvale kaunis keel on meie rahva põlisem ja püsivam vara. Meist paljudele ta on koguni ainus, mida kodumaal veel omaks lugeda saab või võõrsil endisest päästa suudetud. See muistne pärand on vaimne ja ta on visa: ükski vägi pole jaksanud ega katsetadagi veel julenud teda painutada, moonutada, liiatigi riisuda meilt või hävitada. Ei ole ka ühelgi võimul jätkunud jõudu seda tasa lülitada, seda ei saa ka keegi riigistada, üksnes tasapisi mõjutada seda kõhetakse. Kõige enam ohtu oma keelele võime karta endilt, kui selle tarvitus ja harrastus meis lõtvub. See vaimuvara on ka meie rahvuse alalhoiu ja püsimise kõige olulisem tegur, ta on sidemeks meile kõigile ajas ja ruumis. Eesti keel ju ühendab meid esivanematega aastatuhandete kauges hämaruses ja meilt jätkub teda tulevaile põlvedele, see keel liidab meie rahvast ja me riigi kodanikke maa kõigis osades, hiidlast setuga, sõrulast alutagusega, mulki harjakaga, isegi meie rootslast, sakslast, juuti või venelast meiega, ja see vaimne sõltus kogub, köidab ja kütkestab meid võõrailgi radadel. Mõnedki sihid ja vaated, aegade üürikesed hukutused võivad kogudust lahutada, emakeel ometi hoiab koos. Ja küllap on maakeel kord jälle see, mis uskude ja õpetuste lummutusse hälbinuid taas kokku korjab ja üheks pereks liidab.
Ja selle ühise keele taga on meie ühine elu, vaim ja mõte.
Algselt see keel on olnud vabade jahimeeste, kalurite, karjaste, maaharijate ja meremeeste, siis primitiivsusse rõhutud ja orjastatud talurahva ja linnade kehvistu algeline keel, viimaks aga kõrgetasemelise kulturrahva ja riigi väljendusvahend. Ses kõnendis lausudes ja kirjutades on Masing ja Jannsen, Kreutzwald ja Wildegi kobanud ja virelnud, kuna mõtlesid võõrkeeles, Tammsaare ja Tuglas, Suits ja Oks, Alver ja Ristikivi, Kangro ja Uibopuu aga rahuldada juba suutnud meie nõudlikumaidki vajadusi. Sesse maakeelde võidakse juba tasaväärselt kanda Shakespeare ja Dante, Goethe ja Flaubert, Baudelaire ja Valéry loomingut, kui aga tõlkija seda küllalt tunneb ja ta varasid käsitleda oskab. See keel on olnud ja on praegu nii alatu või üllas, nii halb või hea, mannetu või tõhus kui me ise.
| Kalevipoeg |
|---|
|
Aga ükskord algab aega, Kus kõik piirud kahel otsal Lausa lähvad lõkendama; Lausa tuleleeki lõikab. Käe kaljukammitsasta — Küll siis Kalev jõuab koju Oma lastel' õnne tooma, Eesti põlve uueks looma. |
Eesti rahwas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseiswuse järele. Põlwest põlwe on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja wõõraste rahwaste wägiwallawalitsusest weel kord Eestis aeg tuleb, mil “kõik piirud kahel otsal lausa lööwad lõkendama” ja et “kord Kalew koju jõuab oma lastel õnne tooma”.
Nüüd on see aeg käes.