Meie maal on kirjotusse kolidega alles wägga pudulinne assi! Kül mitto armast öppetust olleks lastele sowida, ja sünniks ka nendega ette wötta, agga neid ramatuid ep olle ollemas, kust nemmad woiwad öppida. Risti-usso öppetusse ja taewalikko asjade selletamisse tarwis on meil kül koli-ramatuid, sest katekismusse ja piibli-luggude ramat andwad selle polest tullusat öppetust; agga mitme mapeälse asjade selletamisse ja öppetamissega, mis lastele ka wägga tarwis lähhäks, on suur hädda, et neid ramatuid ei olle ollemas, mis koolmeistridele woiksid juhhatajaks olla.
[Koli-ramat. Essimene jaggo. Lühhikenne öppetus öigest kirjotamissest. 1852]
Meie wana kirjutamise wiis on puuduline. Seda teadwad kõik keele tundjad õnsa Masingi päivist saadik ja peaks nüüd ommeti iga tähele paneja lugeja ja kirjutaja tõeks tunnistama. Juba Masing püüdis äratuntud puudusi parandada, aga tema parandused on muist poolikud, muist ei ole nemad õige põhja peale rajatud ja sellepärast mitte sündsad. Mis tema parandustest pruugitawaks tuleb wõtta, saame nimetama. (Meie räägime siin üksi Masingi kirjutamise wiisist. Mis ta muidu Eesti kirjakeele puhastamiseks ja Eestirahwa harimiseks teinud ja kirjutanud, olgu eeskujuks kõigile, kes Eestirahwast õpetada ja neile raamatuid kirjutada tahtwad.)
[Jakob Hurt: Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parantatud wiisi. 1864]