Paul Saagpakk on sündinud 1910 Saaremaal Mustjalas. 1935 lõpetas Tartu ülikooli cum laude. Inglismaalt esmakordselt eestlastele antud British Council'i stipendiumiga täiendas ennast (koos Jüri Varistega) Londonis. Sõjaeelsetel aastatel oli gümnaasiumiõpetaja inglise keele alal Tallinnas. Saksa ajal arreteeriti ta Gestapo poolt kui agar anglofiil, oma õpilaste eestkostel sai 9 kuu pärast lahti.
1943. a. sügisel, kui Gestapo alustas Eestis anglofiilide ulatuslikku vangistamist, pages Soome, tegi seal metsa- ja põllutööd ning õppis Helsingi ülikoolis. 1944 põgenes edasi Rootsi. 1947 omandas Uppsala ülikoolis litsentsiaadikraadi ja 1966 New Yorgis Columbia ülikoolis doktorikraadi (väitekiri "Psühhopatoloogilised karakterid inglise romaanis 1885—1935"). USA-s oli inglise keele ja kirjanduse professor 1947—1958 Upsala kolledžis ning 1964—1981 Massachusettsi ülikoolis. Nüüd sama ülikooli professor emeeritus.
Torontos on äsja raamatuks trükitud eesti sünonüümide sõnastik, milles on üle 45 000 märksõna. Kirjastaja Vello Salo teatel alustas professor Paul Saagpakk selle koostamist aastavahetusel 1983/1984.
Peaks olema üsna haruldane juhtum, et juba 40 aastat kodumaast eemal, teises keelekeskkonnas elanud-töötanud mees, nagu ta siis oli, hakkab koostama oma emakeele vist küll kõige nõudlikumat sõnastikku.
Praegu on Paul Saagpakk Eestis ja ta oli nõus jutlema sellest, kuidas raamat tehtud sai. Ja veel suurema teose, vähemalt 220 000 märksõnaga eesti-inglise sõnaraamatu koostamisest enne seda.
Niisiis, kuidas sünonüümisõnastik teoks sai?
"1982 aastal ilmus Yale'i ülikooli kirjastusel minu eesti-inglise sõnaraamat ja ma jäin seejärel justkui töötuks. Tegin oma ülikooli kaudu katseid luua ka suurem inglise-eesti sõnaraamatu: panna minu eesti-inglise sõnaraamat kompuutrisse ja keerata see inglise-eestiks ümber. Nii oleks olnud pool tööd tehtud. Kolm korda üritasin saada ülikooli kaudu abiraha, aga see ei õnnestunud.
Siis läksin Torontosse ja sain kokku preester Saloga. Tema küsis, kas ma ei tahaks hakata sünonüümisõnastikku tegema. (Aavik ütles, et sõnaraamat on suurem ja sõnastik väiksem.) Salo lubas, et tema kirjastab. Ma nõustusin sellega.
Sõnastiku loomisel oli aluseks mu oma eesti-inglise sõnaraamat, kus on sõnadele juba palju sünonüüme antud. Teine allikas oli kuulus Saareste mõisteline sõnaraamat, siis õigekeelsussõnaraamat, võõrsõnade leksikon ja teised.
Mul oli õnne ka mõne keelejuhiga. Üks mu oma sugulane, saarlane Lea Rettau-Loodmaa, kes elab Tartus, käis mul külas ja ma andsin oma käsikirja tema kätte: "Lisa siia rahvapäraseid sõnu, mis sul meelde tulevad, ma ei ole ju ammust aega Eestis elanud." Ja lausa imepärane, kui palju see noor inimene teadis rahvalikke ütlusi!
Koostasin sõnastikku peamiselt Torontos. Seal ligidal on üks ilus koht Jõekääru, kus eestlased elavad. Seal on Eesti lipud, eesti tänavanimed — puhas eesti värk. Kahe aastaga sain toortöö valmis. Aga see oli ka pidev tegemine, enam-vähem 11 tundi päevas.
Masinaga mul sõprust ei ole. Kõik on käsitsi kirjutatud. Noored eesti soost tudengid Ameerikas panid selle materjali kompuutrisse, aga nemad ei tundnud nii hästi eesti keelt ja viskasid veakesi sisse. Vigade väljarookimine oli üks hirmus häda ja vaev. Hiljem tekkis Salol raskusi trükkimisega.
Ehk küll tagurpidi järjekorras, peaks nüüd ära rääkima ka eesti-inglise sõnaraamatu loo, sest sünonüümisõnastikki on otsapidi sealt pärit. Pealegi andis "Koolibri" kirjastus sellest alles nüüdsama välja ka kodumaise trüki.
Raamat on harukordselt mahukas: 1180 lehekülge suures formaadis ja tihedas kirjas sõnastikku pluss 110 lehekülge eessõna ja tarvitamisjuhistega.
Millal te eesti-inglise sõnaraamatut alustasite?
"Alustasin seda tööd 1950. aastal. Olin New Yorgis Eesti Abistamise Komitee abiesimees ja pastor Kiviranna oli esimees. Tol ajal hakkas eestlasi Saksamaalt Ameerikasse tulema. Noorematel läks inglise keelega paremini, aga vanad mehed, vanad Eesti kohtunikud ja teised, olid oma eluga hädas nagu vanurid praegu siin. Siis üks neist soovitas mul teha eesti-inglise sõnaraamatu.
Ma olin sellal niisama vaene kui Saksammalt tulijad ja rääkisin augu pähe vanadele Ameerika eestlastele, kellega koos asutasime ajalehe "Vaba Eesti Sõna". Võttis kuus kuud aega neile selgeks teha, et eesti-inglise sõnaraamat läheb läbi, toob ka kasumit jne.
Alguses pidi see tulema väikesemõõduline — neli annet. Aga ma sattusin nagu narkomaaniasse ja teos paisus. Esimese ande saime 1955. aastal välja antud, kuid siis tekkisid suured majanduslikud raskused. Meist keegi ei teadnud kirjastamisest lõhnagi, asi oleks lõppenud peaaegu kohtuga.
Loobusin 1958. aastal Upsala kolledži professori kohast ja siirdusin Rootsi, et jätkata sõnaraamatu koostamist. Stockholmis sain Saaremaa inimeste käest ühe väikese toa, elasin ära saja dollariga kuus ja lõhkusin tööd teha 14 tundi päevas. Käisin ainult tähtsamatel eesti sündmustel, mujal mitte kusagil.
Külma sõja tõttu tekkis Eisenhoweri valitsusel huvi soome-ugri keelte vastu ja 1959 sain nende uurimiseks määratud summadest abiraha ka oma töö lõpuleviimiseks.
Nelja ja poole aasta pärast, pääle käsikirja lõpetamist, läksin tagasi Ameerikasse, professoriks Massachusettsi ülikooli. See ülikool andis mulle käsikirja viimistlemiseks ja trükivalmis seadmiseks pea iga aasta toetust, mis kulus ära abilistele tasumiseks, päämiselt noortele korrektuuri lugemise eest.
Oma abilistest nimetaksin esimesena kaassaarlast Johannes Aavikut, kes oli siis juba üle 80 aasta vana.
Raamatu andis 1982. aastal välja Yale'i ülikooli kirjastus. Aga enne jah-sõna andmist kulutasid nad kaks aastat töö usaldusväärsuse kontrollimiseks. See on Ameerikas suur ja soliidne kirjastus."
Ju saarlasena on Paul Saagpakk nimetanud oma sõnaraamatute koostamise tööd vaimseks kraavikaevamiseks. Ameerika mandri mehena nimetas ta seda ka narkomaaniaks, millest lahti ei saa. Mõlemad on kenad piltlikud väljendid. Aga tema usutleja keelel hakkas pakitsema abstraktsem sõna: pühendumus. Sellest siis ka usutluse jätk.
Kas enda pühendamine nii mahukale ja pikaajalisele tööle on sundinud teid paljust loobuma?
"On küll. Loobuda on tulnud abielulisest kooselamisest. Ja suurel määral ka puhkusest ning lõbustustest.
Majanduslikust küljest vaadates olen ma algusest peale juurde maksnud. Ka võlgasid teinud ja neid pärast maksnud. Kui ma Ameerikas enda õppejõu kohalt lahti võtsin ja Rootsi läksin, siis kirjutas professor Felix Oinas mulle, et sina, vana sõber, oled hulluks läinud. Teisiti ei arvanud tol korral ka mu oma poeg.
Töörõõm on mu tasu olnud. No ja teatud määral ka kuulsus.
Kui ma Rootsis p-tähe juures ära väsisin, siis Aavik ergutas: "See jääb sajaks aastaks püsima!" Ja ime küll, soomlastel, poolakatel ega ka venelastel ei ole nii suurt emakeele-inglise sõnaraamatut, ungarlaste oma lööb eesti-inglise siiski üle.
26 Eestis ilmunud sõnastikku "kaevasin" tollal läbi. Kõik, mis kätte sain."
Teie eesti keelt kuuldes tekib tunne, et tulite Tallinna otse Saaremaalt, olemata-elamata pea pool sajandit Ameerikas ja mujal maailmas. Kuidas aga on teie tutvuskonna eestlastel õnnestunud oma emakeelt hoida ja edasi anda?
"Haritud perekondades on eesti keel enam-vähem püsinud. Väga peetakse lugu eesti haridusest ja Euroopa kultuurist. Aga lihtrahva hulgas kiputakse ka ümbrusega ühte sulama. See on muidugi üldiselt öeldud.
Keemia alal on meil maailmakuulus professor Lauri Vaska, Virumaa mees, kelle nimi on igas keemia õpperaamatus. Tema abiellus ameeriklannaga Texasest. Kui ma neile esimest korda külla läksin, ütles Lauri Vaska, et inglise keelt me rääkima ei hakka, räägime ainult eesti keelt. Mina ütlesin vastu, et proua ei saa ju aru. "Küll ta saab," jäi tema kindlaks.
Teksaslased on Ameerikas uhked inimesed nagu mulgid Eestis, uhked oma maaõli peale. Ja mõtle ometi, viis last, kõik oskavad nii kõnes kui kirjas eesti keelt.
Aga on ka niisugust asja ette tulnud, et räägitakse vigast inglise keelt, ent ollakse juba kange ameeriklane. Ma nimetan neid seedriameeriklasteks. Nii nagu on kadakasaksad ja pajuvenelased, kes poevad ja lipitsevad. Kirjutasin selle nimetuse ka sünonüümisõnastikku."
Mida te ütleksite noortele, kes on praegu oma kodumaal mõnes mõttes nõndasamuti nullist alustamas, nagu olite teie neljakümnendate aastate pagulastega võõrsil?
"Materialism on igale poole nii sisse tunginud, et vaimsetest väärtustest ei taheta enam palju lugu pidada. Aga eestlased on alati haridust hinnanud nii nagu juudi rahvaski.
Ma ei unusta kunagi, kuidas me korraldasime eesti kunstinäituse Upsala kolledžis, kus ma õpetasin inglise keelt, ja koorikontserdi New Yorgis. (Muide, Ameerikas on ühe p-ga Upsala, Rootsi Uppsala on kahe p-ga.)
Tol ajal õppis seal, kui ma nüüd täpselt mäletan, 38 eesti noort. See on luterlik erakolledž ja kui selle president (meie mõistes ülikooli rektor) kord küsis, mis nende eesti noorte vanemad teevad, siis tuli välja, et ühe isa on kojamees, teise ema pesunaine ja ikka nii edasi. Oli alles neljakümnendate lõpp ja kohti ei olnud saada. Ja nad panevad oma lapsed kolledžisse õppima, imestas president.
Tookordse kontserdi puhastulust lõime Upsala kolledži juurde eesti stipendiumi. See jääb niikauaks, kui see kool püsib. Pärast pidas president õppejõudude koosolekul lühikese kõne, milles mainis, et ta ei ole veel näinud teist nii suurt kultuurirahvast, kui on üks miljon eestlast.
Ameerikas on umbes sada eesti soost professorit, vanemaid ja nooremaid. See on suur arv.
Ma loodan, et meie noorte püüd hariduse poole ikka edasi kestab.
Aga praegune hirmus raha tagaajamine ja äritsemine on ju hullem kui narkomaania. Ärika vaim jääb täitsa kängu. On inimesi, kes ei hinda enam kooli ega õppimist. See on ülemaailmne moehäda — äritsemisega saab raha kergemini kätte. Aga lõpuks tuleb ka siin piir ette, ainult et tasapisi.
Eesti noored peaksid olema optimistlikud. Ka vabariigi alguses oli suur vaesus. Saaremaal nähti nälgagi. Aga koos toredate eesti emadega panid kooliõpetajad meisse lootusekiire, et tulevad paremad ajad. Sama lugu on praegu. Eesti tuleb jälle üles ehitada.
Usutles UNO LEHEPUU