Märtsiküüditamine arvudes

Arvandmeid represseeritud inimeste kohta hoidis N. Liit saladuses. Ka 1949. aasta märtsiküüditamise kohta ei avaldatud trükis ühtki arvu. Siiski õnnestus Tartu Ülikooli parteiajaloolasel Ervin Kivimaal märtsis 1949 ära viidud inimeste arv oma 1970. a. kaitstud kandidaadiväitekirja teksti sisse jätta ja niiviisi läks see n.-ö. teaduslikku käibesse. Laulva revolutsiooni ajal, mil ametlik arv avaldati trükis, kahtlesid paljud selle tõepäras. “Memento” teabe- ja ajalootoimkond on tegelnud märtsiküüditamise nimekirjade ja arvudega alates 1990. aastast ning avaldanud korrastatud nimekirju ja kontrollitud arve ka ajakirjanduses (maakonnalehtedes ja “Rahva Hääles”). On osutunud siiski tõeks, et 1949. aasta märtsis pandi küüditamisrongisse 20 722 inimest. Pole mingeid tõsiselt võetavaid andmeid, et see arv võis oluliselt veel suurem olla.

Nüüdseks on "Memento" teabe- ja ajalootoimkond jõudnud küüditamisnimekirjade täpsustamise ja analüüsiga üsna lõppjärku. Võime avaldada arvud, mille tõepära peaks olema vähemalt 98 %. Tabelis 1 on näidatud küüditamisnimekirjades olnud, tegelikult küüditatud ja sellest pääsenud inimese arv praeguste maakondade lõikes. Need arvud võivad edaspidi täpsustada kogusummas mõnesaja ning maakondade osas mõnekümne inimese võrra. (Tabeliarvus on küüditatute hulka arvatud ka neid mehi, kes vangilaagrist vabanedes läksid Siberisse oma pere juurde.)

Originaalnimekirjad olid omaaegsete maakondade, valdade ja linnade lõikes. Ümberarvestus praegustesse maakondadesse on paratamatult pisut tinglik. Osa endisaegseid valdu, mis nüüd kuuluvad mitmesse maakonda, on meie arvestuses võetud tervena sellesse maakonda, kuhu praegu jääb tema põhiosa.

1. tabeli kokkuvõttes on ka Tallinna andmed: nimekirjades 1251, ära viidud 869, pääsenud 382. Teiste linnade andmed on maakondade arvudes. Tartus oli nimekirjades 527, viidi ära 321 ja pääses 206 inimest, Pärnus vastavalt 257, 180 ja 77, Viljandis 193, 101, ja 92, Valgas 177, 149 ja 28.

1949. aasta märtsiküüditamine tabas põhiliselt maaelanikke. Kõigist nimekirjadesse arvatuist moodustasid nemad 88,1 % ja äraviiduist 88,9 %. Kui suur osa Eesti elanikkonnast 1949. aastal Siberisse küüditati? Kui võtame aluseks 1940. aasta elanike arvu (tehes selles mõned parandused), siis oli nimekirjades 2,9 %, küüditati 2,1 % ja pääses 0,8 %. Linnades olid vastavad protsendid 1,0, 0,7 ja 0.3.

Maaelanike kohta annab pildi tabel 2. Sealt näeme, et kõige raskemini kannatasid küüditamise läbi Viljandi-, Valga- ja Pärnumaa, suhteliselt kergemini pääsesid Saare-, Hiiu- ning ka Põlva- ja Võrumaa.

25. märts jääb leinapäevana alatiseks eesti rahva ajalukku. Selle tragöödia uurimine ning kajastamine jääb aga aktuaalseks.

ANTS RUUSMANN

Oli neljapäev, 1949. aasta 24. märts. Tallinn elas oma igapäevast elu. Aga juba hommikul oli tunda mingit erilist pinget, mis peegeldus tööleruttajate nägudelt. Midagi oli sündinud või pidi sündima. Mis nimelt?

Juhuslikust kõnekatkest hommikuses täiskiilutud trammis selgus ärevuse põhjus. Tegelikult ühestainsast sõnast, mis nähtavasti oli teadmata kanaleid pidi rahva sekka pudenenud: küüditamine.

Töötuju polnud kellelgi. Paber ja pliiats olid küll laual, kuid käsi ja mõte tõrkusid töötamast.

Kindlam märk oli juba see, et autoinspektsiooni juurde oli õhtuks kogunenud pikk autokolonn. Juhtusin sealt hilisõhtul mööda tulema.

Kodus mind juba oodati, oldi ärevil. Uinusin siiski päris rahulikult, aga öösel läbis tuba pikk ja nõudlik uksekellahelin. “Passikontroll!” hüüti ukse tagant. Jäin voodisse, sest ma polnud sinna sisse kirjutatud. Teised ruttasid passe näitama.

Üks NKVD leitnant trügis aga tuppa ja nõudis ka minult dokumente. Kui nägin uksel püssimeest, oli asi selge. Loeti ette paber, mis määras meid sundasumisele. Põhjust ei öeldud. Meie nõudmistele vastati lühidalt ja teravalt: “Vähem rääkida!” See tõde oli aga ennegi teada.

Pakkimiseks anti aega kaks tundi, seega kella kuueni. Et aga hakkas valgenema, sunniti kiirustama. Mustad teod kartsid päevavalgust.

Ülemistel seisid trellitatud akendega loomavagunid, nende juures tunglesid NKVD konvoid. Küüditatavad toodi kohale lahtiste veoautodega, igas autokastis muidugi ka püssimees. Sekka oli kuulda rõvedaid “kolmekordseid”.

Veel pilk ärkavale Tallinnale ja juba olimegi vagunis. Kummaski otsas oli lavats, keskel väike raudahi. Ühte nurka oli paigutatud parask. Hiljem sõidu ajal me pisut moderniseerisime seda nurka. Uuristasime kaasasolevate terariistadega põrandasse augu, surusime sinna peale põhjata ämbri, riputasime riidetükikese ette ja meie õhuklosett oli valmis. Meelitavalt hüüdsime seda punanurgaks.

Meie vagun oli numbri järgi kaheksas ja mahutas endasse 50 inimest: 26 naist, 15 last ja 9 meest. Väga kirju oli see seltskond, kes 25. märtsil kell 11.35 alustas teekonda tundmatusse tulevikku. Meeleolu, kuigi sandim igapäevasest, ei olnud siiski päris lootusetult nullis. Leiti naljasõnagi ja keegi ei olnud kaotanud lootust, et see punane udu kord haihtub.

Kes olid need optimistid 8. vagunis?

Hallipäine insener Märt Raud abikaasaga, pr. Taru ema ja pojaga, pr. Rebane, pr. Nuude kahe pojaga. Ühte neist tunneb kogu eesti rahvas kui tõstesportlast ja mõnusat poplauljat — Mati Nuude on ta nimi. Edasi hr. Mardisoo ema, abikaasa ja kahekuise lapsega, pr. Silla 10-kuise Hille ja 2,5-aastase Jüriga, pr. Viisma poegade Einari ja Harryga, Ants Pärn emaga, hallipäine õpetaja prl. Maurer, vagunivanem hr. Prints abikaasa, kahe tütre ja kahe pojaga, õde-vend Rajalad, Ella Tombak, kunstiüliõpilane Olev Subbi, pr. Talmar poeg Erichiga, üliõpilane Robert Eiskop, Mesilase-preilid, väike Tiina emaga, pr. Metuusalem, pr. Oks, alati üksi istuv tütarlaps Luule Kruus, pr. Kask tütarde Virve ja Liiviga, arhitektuuri õppiv prl. Maimo Vainola ja meie pere kolm liiget: August, Alide ja Harry Tulp. Kui veel lisada üks proua, kelle nime ma ei tea, saamegi 50 vagunikaaslast kokku.

Kuuendal päeval Molotovis toodi 32. vagunist meile pr. Veimre koos tütre Heliga. Viimasega on allakirjutanu alates 1949. aastast koos elanud.

Esialgu liikusime vaid Aruküla jaamani. Seal võeti veel küüditatuid peale ja haagiti vaguneid juurde. Ühe veetoomise ajal püüdsin vagunid üle lugeda, neid oli umbes 50.

Linnast käis inimesi Arukülas. Hõigates püüti omakseid leida, aga püssimehed tõrjusid inimesed rongist eemale. Ühel demobiliseeritud sõjamehel õnnestus oma abikaasale, kes oli meie vagunis, siiski pakk üle anda.

26. märtsil kell 18.50 lahkus rong Arukülast. Kesköö paiku oli pidurdus, kuulus laskmist ja jooksmist. Ei saanudki teada, mis seal sündis. See võis olla Kiviõli ümbruses. Öö katte all ületasime Narva jõe, oli kuulda vaid sillast ülesõidu iseäralikku õõnsat müra.

Neljandal päeval anti sooja sööki ja leiba, loomulikult tuju paranes ning Lea Printsi eestvedamisel tehti laulugi. Kergeusklike tuju tõstis meie olukorras seegi, et ešeloni ülem oli lubanud meid viia Altaisse, kuurortlinnadesse, kus kõik pidid oma erialal tööd saama. Muidugi oli see tühi NKVD loba.

Kolmeteistkümnendal päeval laaditi Atšinskis esimesed 10 vagunit maha. Edasi läks sõit väikeste GAZ-autodega. 10 tunniga jõudsime läbida 70 km, sest teed olid põhjatud. Siis oli järg väikeste siberi hobuste käes, kes põlvini lumes meie kompsukoormaid vaevaliselt edasi vedasid. Päikesel oli aga juba võimu ja ka reeteed muutusid poriseguseks. Hea reetee oli vaid metsavahelistel lõikudel. Kui mõni väsinu tahtis reele toetuda, sai ta kohe kuulda tuntud vene sõimu.

Jäätunud Tšulõni taliteel läksid meie vaguni rahva rajad lahku. Otsesõitjad viidi Podkamenskisse, meie pöörasime paremale — Polevoisse. Sinna jõudsime 10. aprillil, s.t. kuueteistkümnendal sõidupäeval. Pikkadeks aastateks pidi sellest vene külast saama meie kodu. Esialgu oli sellele raske isegi mõelda.

HARRY TULP