Augustis viibis taas Eestis Tokio Ülikooli soome-ugri keelte professor KAZUTO MATSUMURA, kes “Õpetajate Lehe” küsimustele vastas sulaselges eesti keeles.
Kuidas sai alguse teie huvi eesti keele ja Eestimaa vastu?
“Juhuslikult ja kogemata. Tegelikult ma pole kindel, kas teadsin, et niisugune maa on olemas, küll aga teadsin kindlasti, et see keel on olemas. Hakkasin eesti keelt õppima üliõpilasena 1976. aastal. Enne seda tutvusin soome keelega ja kuulasin loengutesarja soome keeleteaduse kohta. Selles sarjas räägiti ka, et on olemas eesti keel, milles on tegemist niisuguse põneva asjaga nagu astmevaheldus. Sain teada, et eesti keel on soome keelest palju keerulisem. See oli üks põhjus, miks ma hakkasin eesti keele vastu huvi tundma. Mida keerulisem keel, seda huvitavam on ta keeleteadlase seisukohalt. Selles mõttes on minu eesti keele õppimise motivatsioon olnud puht keeleteaduslik.
 |
| Tokio ülikooli professor Kazuto Matsumura näeb Sipsikut Eesti hea tahte saadikuna maailmas. |
Umbes samal aastal kirjutasin inglise keeles kirja Eesti NSV Teaduste Akadeemiale ja sain vastuseks mõned raamatud. Täpselt ei mäleta, aga nende hulgas oli venekeelne “Utšebnik estonskogo jazõka” ja veel paar-kolm raamatut. Vene keelt oskan küll kuidagiviisi lugeda, aga suuline oskus on vilets, Moskvas käies räägin meelsamini inglise keelt.
Esmakordselt elasin Helsingis aastatel 1978–1981. Tol ajal oli mu eesti keele õpetaja Tõnu Seilenthal, praegune Tartu Ülikooli soome-ugri keelte dotsent, kes õpetas eesti keelt Helsingi ülikoolis. Soome keel oli mul selleks ajaks juba selge. Eestlastega rääkisin ma ise tookord vist soome keelt, eestlased rääkisid minuga kas soome või eesti keeles.
Sel ajal tegutses Eestis VEKSA – väliseestlastega kultuurisidemete arendamise ühing. VEKSA korraldas väliseestlastele 1979. aastal suveseminari, kus osalesin. Sellele vaatamata jäi mul eesti keele suuline oskus puudulikuks. Muide, sellel seminaril tutvusin Lennart Meriga.”
Aga nüüd, kui ta president on, ei ole te kohtunud?
“Paar korda olen – üks kord Jaapanis ja teine kord Tartus postimajas, kus ta oli külalistega koos. Olen temaga vahetanud ka e-kirju. Hakkasin tollal Lennart Meriga soome keeles sinatama, nüüd on ta president ja mul on vahel tekkinud raskusi, kuidas temaga rääkida, aga kui ta mu kirjale vastas, siis kirjutas küll “sina” . Mulle meeldivad tema reisiraamatud.
Pärast suveseminari hakkasin Eestis tihedamalt käima. Õppisin Helsingis kolm õppeaastat, kokku kuus semestrit. Ma ei teagi täpselt, mitu korda sel ajavahemikul Eestis käisin.”
Kas pääsesite Eestisse kergesti ja takistusteta?
“Tulin tol ajal siia turismigrupiga. Siis oli kasutusel sõna “vodkaturist” – mina tulin nendega koos. Turistina oli mulle garanteeritud hotellituba. Mõned ekskursioonid olid küll ette nähtud, aga ma ei osalenud nendes, sest mul oli Tallinnas oma programm. Nii algasid minu kokkupuuted Eestiga.
Novembrist 1987 kuni aprillini 1988 elasin Tallinnas ja olin Pedagoogilises Instituudis stazöör. Esialgu ma ei osanud eesti keelt kuigi hästi kõnelda, aga kuna Pedas stazeerimise eesmärk oli õppida eesti keel selgeks ka suuliselt, püüdsin iga päev rääkida põhiliselt eesti keelt.”
Kes on olnud teie õpetajad?
“Pedas oli minu juhendaja Mati Hint. Sel ajal tutvusin ka Jaan Õispuuga, kes on karjala keele spetsialist ja õpetab soome keelt. Eesti keele õpetajateks on mul olnud “ajaloolises” järjekorras Eduard Vääri (kirjavahetuse teel), Tõnu Seilenthal (Helsingis), Helga Laanpere (Helsingis) ja Mati Hint (Tallinnas). Nendest kõige suurem osa minu eesti keele õppimises on olnud Tõnul.
Mis õpikutesse puutub, siis esimene õpik oli mul see venekeelne, mida ma ei osanud eriti kasutada. Eduard Vääri soomlastele mõeldud õpiku ostsin Soomest. Kahjuks oli Eduard Vääri 1978. aastal, kui ma Soome tulin, juba sealt õpetamast ära läinud. Nii et olen nagu tema kaugõppija.
Kui alles hakkasin Eestis käima, siis oli ka professor Paul Ariste veel elus ja tegutses väga aktiivselt. Mäletan teda hästi. Ülikooli kohvikus oleme kohtunud. Kohtusin Tartu Ülikoolis ka orientalistide Pent Nurmekunna ja Linnart Mälliga.
Tutvusin jaapani keelt õppivate tallinlastega üsna vara, juba 1979. aastal. Tol ajal olid kõik sõbralikumad ja õppisid üheskoos. Olukord on praegu n-ö vabam ja mul on natuke kahju, et eestlased nüüd vaidlevad omavahel. Ja muidugi osalevad vaidlustes ka kohalikud jaapanlased. Selles mõttes näivad eestlased ja jaapanlased üsna sarnased.”
Kas teil endal on palju õpilasi?
“Olen uurinud põhiliselt eesti keele grammatikat: lauseehitust, natuke sõnavara. Eesti keelt olen õpetanud ulatuslikumalt ainult üks kord – 1991. a augustis kuus nädalat intensiivkursusel, kokku 160 tundi. Õppematerjali koostamisel olid mulle abiks Toomas Help (tol ajal Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi teadlane, kes elas ühe aasta ka Jaapanis) ja Mayumi Sakamoto (Luts). Intensiivkursuse õppematerjalid on natuke parandatuna internetis: grammatikaõpik aadressil http://www.tooyoo.l.u-tokyo.ac.jp/kmatsum/opik/ ning eesti- jaapani keele sõnastik aadressil http:www.tooyoo.l.u-tokyo.ac.jp/kmatsum/sonad/.
Lisaks minule oli tookord n-ö kaasõpetaja Toomas Help. Tol ajal oli kombeks korraldada igal suvel kolme “eksootilise” keele intensiivkursus. Võõrkeeli õpetati nendel kursustel tavaliselt nii, et jaapanlasest õpetaja seletas grammatikat jaapani keeles ja võõrkeelt emakeelena kõnelev õpetaja rääkis harjutusel oma keeles ja seletas vajaduse korral inglise keeles.
Mäletan hästi, et just 20. augustil 1991 käis meil kursus, kui kuulsime Moskva putšist ja Eesti taasiseseisvumisest. Laulsime samu laule, mida lauldi siin ärkamisaegu ja laulva revolutsiooni ajal – Eesti hümni, “Eesti lippu” , “Laulu Põhjamaast” , “Mu isamaa on minu arm” … Nimetasime end naljaga pooleks Jaapani eesti kooriks, aga kahjuks ei olnud meil aega esineda. Eesti keele õppijaid oli tookord 12. Minu õpilastest jätkavad eesti keele uurimist või kasutamist neli naist ja üks mees. Nendest kaks on praegu Eestis – Eri Miyano õpetab Tartu Ülikoolis jaapani keelt ja Mayumi Luts, kes teeb doktoritööd eesti keele grammatikast, on Tallinnas Jaapani suursaatkonnas. Kultuuriantropoloog Akiko Kansui on Soomes ja Hiromi Komori õpetab Jaapanis Waseda ülikoolis ajalugu. (Waseda ülikool on väga suur eraülikool, mida muide seob leping ka Tartu Ülikooliga.) Ka nemad on Eestis elanud ja Tartus õppinud. Meesterahvas pole kunagi Eestis käinud, tema on vene filoloog ja tõlk Jaapani televisioonis, aga eesti keelt oskab päris hästi.
Tokio Ülikooli Humanitaarteaduste ja Sotsioloogia Kooli juures on kaks kateedrit, kes koos korraldavad üldkeeleteaduse alal kursusi magistrantuuris ja doktorantuuris. Üks neist on suur üldkeeleteaduse kateeder, teine, tunduvalt väiksem on Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna keelte ja kultuuride kateeder, mille juhataja ma olen.
Üldkeeleteaduse raamides peetakse loenguid ka eesti keele struktuuri kohta. Ma ei kõnele eesti keele grammatikast igal õppeaastal. Eelmine kord oli see üle-eelmisel õppeaastal, kusjuures enne seda rääkisin tudengitele soome-ugri keeltest.
Meil, muide, algab õppeaasta aprillis ja semestrite vahel on suvevaheaeg. Õppeaasta algusele eelneb ka pikk kevadpuhkus. Oktoobris hakkan viiele üliõpilasele lugema loenguid eesti keele kohta. Viis eesti keele huvilist on Jaapanis juba palju, sest eesti keel on meie jaoks ikkagi eksootiline keel. Arvan, et tarvis oleks korraldada veel üks niisugune intensiivkursus, nagu oli 1991. aastal. Muidu on omaette õppijatel väga raske õppevahendeid saada.”
Lisaks juba mainitud õpikule ja sõnastikule tutvustate internetis oma koduleheküljel väga põhjalikult Eestit ja Soomet, samuti eesti, soome ja mari keelt…
“Olen kirjutanud “Eesti keele grammatika jaapanlastele” ja “Väikese eesti–jaapani õppesõnaraamatu” 750 baassõnaga. Mari keelt oskan lugeda, olen käinud ka kolm korda maride juures uurimas. Joškar-Olas ja mujal idamaride juures, samuti Baškiirias. Minu mari keele oskus on teoreetiline.
Seoses koduleheküljega teeksin aga kõrvalpõike hoopis teise valdkonda. Olen huvitatud eesti lastekirjandusest, sest seda on olnud väga hea kasutada keeleõpetamisel. Nüüd olen kuulnud, et Eesti tahab end maailmale kuulsaks teha Pokumaaga. Mul pole selle vastu midagi, aga minu meelest võiks Eesti esindaja olla hoopis Eno Raua Sipsik. Mulle meeldib väga, kuidas Edgar Valter Sipsikut kujutab. Ostsin siit nüüd “Sipsiku” uue väljaande ja toredad suveniirnukukesed. Tahaksin Edgar Valterilt paluda luba, et Sipsiku pildid oma koduleheküljele panna. Soomlastel on ju Muumitroll, rootslastel Pipi Pikksukk, kes Jaapanis hästi tuntud. Eestlastel võiks seda kohta edukalt täita Sipsik.
Pean lugu teie lastekirjanikest. Väga tahaksin kokku saada Heljo Männiga. Kahjuks pole mul seekord seda võimalust, aega on vähe. Alati mõtlen tänuga Ellen Niidule, kelle Pille-Riini lugusid lugesime 1991. aastal kursusel koos õpilastega. Muide, mäletan hästi, et vanasti oli Tartus Rüütli tänavas lasteriiete pood nimega Pille-Riin. Kahju, et praegu tegutseb samal kohal õllebaar.”
Kas jaapanlastel on eesti keelt raske õppida?
“Arvan, et eesti keel on üldse väga raske. Soome keele hääldamine on natuke lihtsam ja silbistruktuur sarnane jaapani keelega. Soome keele kohta on räägitud, et jaapanlastele on see kerge. Eesti keele hääldamine on väga erinev, keeruline on just astme- ja vältevaheldus. Usun, et eesti keel on jaapanlastele üks raskemaid keeli. Eriti raskeks teeb selle õppematerjali ja sõnaraamatute puudumine. Jaapani–eesti, eesti–jaapani põhjalikku sõnaraamatut ei ole. Jaapanlaste inglise keele oskus ei ole eriti hea, seetõttu ei tule ka selle vahendusel eesti keele õppimine eriti kõne alla.”
Kas jaapani keel on eestlastele raske?
“Oi, seda ma ei tea, peaks eestlaste käest küsima. Keele struktuur on üks asi, aga meil on igasugused väljendid, viisakusastmed jne. Need on vist eestlastele rasked. Eesti keele sinatamine ja teietamine on jaapanlaste seisukohast väga lihtsad.”
Kui räägite eesti keelt, kas mõtlete siis jaapani või eesti keeles?
“Osaliselt eesti keeles. Kui olen mingi asja kohta eesti keeles lugenud, siis on väga lihtne eesti keeles rääkida. Aga kui olen midagi lugenud jaapani keeles, on rääkimine hoopis teine. Näiteks tunnen ma hästi jaapani ajalugu, aga eesti keeles on sellest rääkida väga raske. Kõik koha- ja isikunimed on rasked. Eesti ajalugu ma väga hästi ei tunne, aga eesti keeles on mul eesti ajaloost rääkida kergem kui jaapani keeles. Trükitud tekstis saan aru ka eesti murretest, aga rääkida ega kuulda pole mul neid juhust olnud.”
Tallinnas olete vist vähemalt paarkümmend korda käinud?
“Kindlasti.”
Kas on näha, et Eesti areneb ja inimesed muutuvad?
“Jah, kõik muutub. 1990. aastate algul muutus ainult Tallinn väga kiiresti, nüüd on ka Tartu muutumas. On palju uusi maju ja ärikeskusi. Hinnad tõusevad. Väga palju on turiste. Raekoja plats on neid täis. Muuseas, ka mulle meeldib Raekoja platsil õlut juua ja küüslauguleivakesi süüa.”
Kas teil on Eestis oma lemmikkohad?
“Käin väga tihti antikvariaadis. Seekord tahtsin osta Edgar Valteri “Pokuraamatut” , aga ei leidnud. Ostan kooliõpikuid, grammatikaõpikuid. Vanasti käisin sagedasti Tartus kirjandusmuuseumis, aga viimasel paaril aastal pole sinna jõudnud. Seal lugesin vanu raamatuid 19. sajandist.
Kuigi olen tänavu Eestis juba teist korda, on seda vähe. Loodan, et saan siin kunagi rohkem olla ja uurida. Olen huvitatud eesti kirjakeele, grammatika muutumisest ja arengust aastate jooksul. Minu unistus on anda välja korralik eesti keele grammatika jaapani keeles.
Uurimiseks jääb aega järjest vähem, sest ülikoolis on väga palju administratiivseid töid ja mida vanemaks saan, seda raskem on neist keelduda.”
Mis on praeguse käigu põhieesmärk?
“Käimas on rahvusvaheline ohustatud keelte projekt. Mina tegelen Venemaa ja Sõltumatute Riikide Ühenduse keeltega, sealhulgas ka uurali keeltega. Seekordset siiasõitu rahastabki see projekt. Olen tegelnud nende keelte tutvustamisega. Meie kateedri koduleheküljel on 53 Venemaal ohustatud keele andmebaas: bibliograafia, kooliõpikud ja grammatika ning sõnastikud iga keele kohta. Moskva uurijate andmetel peetakse väikekeeleks keelt, mille kõnelejaid on vähem kui 50 000. Kõige rohkem on neid Kaukaasias ja Kaug-Idas. Uurali keeltest kuuluvad sinna samojeedi ja neenetsi keeled, läänemere soome keeltest vepsa, vadja ja isuri. Kahjuks jäi sellest projektist välja liivi keel, kuna seda räägitakse väljaspool Venemaad.
Augusti lõpus on Helsingi ülikoolis ohustatud keelte alane seminar. Sinna tullakse igalt poolt üle maailma. See on minu reisi peamine sihtpunkt.”
Kas eestlaste käitumisviis, -kombed ja -tavad on jaapanlaste jaoks väga võõrastavad, eriti kui te meenutate oma esimesi külaskäike Eestisse?
“Ausalt öeldes on küll olnud raskusi, aga neid seletada on väga raske. Mõnikord esitavad eestlased meile liiga otseseid küsimusi. Meie oleme teatud mõttes väga sarnased inglaste-ga – ei räägi isiklikest asjadest. See on üks põhjus, miks meid peetakse viisakateks. Inglaste kohta öeldakse, et nad räägivad ainult ilmast. Meie ei räägi väga palju ilmast, aga ikkagi – esialgu peaks rääkima üldistest asjadest.
Teiselt poolt oleme eestlaste silmis liiga reserveeritud: ei räägi üldse mitte midagi. Öeldakse, et kui ärimehed tulevad Jaapanisse, istuvad nad esialgu koos kolleegidega söögilauas, räägivad pool aastat ilmast ja maast ning alles seejärel küsib Jaapani kolleeg nendelt: “Millest teie olete huvitatud?” See on anekdoot, aga ma arvan, et see kehtib meie kohta küll.
 |
| Kazuto Matsumura käib Tallinnas viibides alati ka raamatu- poodides. Seekord tahtis osta Edgar Valteri “Pokuraamatut”, aga ei leidnud. |
Kuid võrreldes kirjandusteostest eestlastelegi tuttavate vanade aristokraatlike kommetega, on jaapanlaste käitumistavad ja kõnepruuk väga muutunud. Koolides näiteks on õpetajal peaaegu kohustuslik rääkida õpilastega nende keelepruugis. Sama tendents on nüüd tulnud ülikoolidesse.”
Viimasel ajal on maailma ajakirjanduses olnud palju juttu sellest, et Jaapanis tungib peale inglise keel. Mida te sellest arvate?
“Inglise keele mõjust jaapani keelele räägitakse palju rohkem välismaal kui Jaapanis endas. Inglise keel ise on ju saanud palju mõjutusi teistelt keeltelt. 11. sajandist alates on inglise keelt mõjutanud prantsuse keel – suur osa inglise keele sõnavarast on pärit prantsuse keelest, samuti on inglise keeles väga palju tõlkena sisse tulnud väljendeid. Irooniline tundub, et just prantslased kurdavad, et inglise keel ohustab prantsuse keelt. Jaapani keeles on omakorda väga palju sõnu pärit hiina keelest. Euroopa keeltest on võetud vähe sõnu ja need on uuemad. Mina olen seisukohal, et keel peab muutuma. Kui kaks rahvast kokku puutuvad ja sünnib kommunikatsioon, on keelel väga raske olla üksi ja eraldiseisev.”